Kaasaegsete andmekeskuste energiaskelett: tõde „100% rohelise” energia kohta
Viimastel aastatel on üha rohkem tehnoloogiaettevõtteid väitnud, et nende andmekeskused töötavad täielikult rohelise energia toel. Kuid 2025. aastaks on see teema muutunud tuliseks aruteluks, sest loosungi „100% roheline” taga peitub keeruline tegelikkus. Ülemaailmne arvutusvõimsuse vajadus, mida toidab tehisintellekti, pilveteenuste ja suurandmete töötlemise areng, kasvab tempos, mida on keeruline rahuldada üksnes taastuvenergia allikatest. Tasub uurida, milline on andmekeskuste tegelik energiasegu ning millised väljakutsed seisavad valdkonna ees tõelise süsinikuneutraalsuse saavutamisel.
Praegune energiatarbimise seis andmekeskustes
Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel moodustavad andmekeskused 2025. aastal umbes 4% maailma elektritarbimisest. See kasv on suuresti seotud tehisintellektil põhinevate teenuste ja kõrglahutusega voogedastuste populaarsuse suurenemisega. Kuigi paljud ettevõtted väidavad, et nad kasutavad täielikult taastuvenergiat, tähendab see sageli taastuvenergia sertifikaatide (REC) või elektriostulepingute (PPA) soetamist, mis ei taga alati roheenergia reaalajas tarnimist võrku.
Probleemiks on ka andmekeskuste geograafiline jaotus. Piirkondades, kus taastuvenergia kättesaadavus on piiratud, kasutatakse endiselt fossiilkütustel töötavaid elektrijaamu, nagu gaasi- või söeelektrijaamad. Ettevõtted rakendavad nn aastapõhist tasakaalustamist, mis võimaldab roheenergia deklareerimist keskmiste andmete alusel, kuigi teatud tundidel tarbitakse fossiilkütustest toodetud elektrit.
Tulemuseks on, et „100% roheline” energia tähendab paljude andmekeskuste puhul pigem kompensatsioonistrateegiat kui ööpäevaringset varustamist ainult taastuvenergiaga. See tekitab küsimusi kommunikatsiooni läbipaistvuse ja selliste väidete tegeliku keskkonnamõju kohta.
Tegelikud energiaallikad valdkonnas
Praktikas on andmekeskuste energiasegu 2025. aastal mitmekesine. Umbes 45% energiast pärineb taastuvatest allikatest, nagu tuulepargid, päikesepargid või hüdroelektrijaamad. Ülejäänu tuleb maagaasist, kivisöest ja tuumaenergiast. Olulist rolli mängib tuumaenergia, eriti riikides, kus see on valitud stabiilseks ja madala heitega allikaks.
Ettevõtted investeerivad energiasalvestitesse ja nutikatesse juhtimissüsteemidesse, et maksimeerida taastuvenergia kasutamist reaalajas. Siiski on täielik sõltumatus fossiilkütustest praeguses tehnoloogilises ja majanduslikus olukorras keeruline eesmärk.
Mõned korporatsioonid rajavad andmekeskuste lähedusse oma tuule- ja päikeseelektrijaamu, kuid nende tootmisvõimsus sõltub endiselt ilmastikutingimustest ja maa kättesaadavusest. See sunnib säilitama varuühendusi energiasüsteemiga, mis põhineb fossiilkütustel.
Tehnoloogilised ja keskkonnaalased väljakutsed
Üks peamisi probleeme on ebapiisavalt arenenud energiasalvestuse infrastruktuur. Kuigi liitiumioonakud ja suruõhu energiasalvestussüsteemid muutuvad tõhusamaks, ei võimalda nende mastaap veel täielikult tagada andmekeskuste tööd taastuvenergia tootmise puudumise perioodidel.
Teine väljakutse on jahutus. 2025. aastal on vedelikjahutus, sukeldusjahutus ja välisõhu kasutamine standardiks muutunud, kuid need vajavad endiselt märkimisväärset energiat. Ettevõtted püüavad tarbimist vähendada protsesside optimeerimise ja tehisintellektil põhineva temperatuuri juhtimise abil serveriruumides.
Samuti ei saa mööda vaadata mõjust kohalikule keskkonnale. Tuule- või päikeseparkide rajamine andmekeskuste lähedusse võib tekitada konflikte kohalike kogukondadega, samuti on akude tootmiseks vaja haruldasi metalle, mille kaevandamine jätab keskkonnale märkimisväärse jälje.
Uued lahendused silmapiiril
Üha suuremat huvi pakuvad vesinikutehnoloogiad nii varu- kui ka põhitoiteks. Taastuvenergiaga töötavad elektrolüsaatorid võivad toota „rohelist vesinikku”, mis omakorda toidab andmekeskuste kütuseelemente.
Samuti võib väikeste moodulreaktorite (SMR) arendamine olukorda muuta, pakkudes stabiilset ja madala heitega energiaallikat. Mitmed pilootprojektid USA-s, Kanadas ja Euroopas plaanivad käivitada SMR-e, mis on mõeldud spetsiaalselt suurtele arvutuskeskustele.
Lähikümnendi perspektiivis ennustavad eksperdid ka suuremat „servtöötluse” (edge computing) kasutamist, mis võimaldab infrastruktuuri hajutada ja vähendada energiavajaduse koondumist ühte kohta.
Läbipaistvus ja „rohelise” energia väidete usaldusväärsus
2025. aastal nõuavad mittetulundusorganisatsioonid ja regulaatorid üha sagedamini, et tehnoloogiaettevõtted avalikustaksid energiatarbimise andmeid tunnipõhiselt, mitte ainult aastase kokkuvõttena. See aitab näidata, kas „100% roheline” väide vastab tegelikule toitele igal ajahetkel.
Ilmuvad ka sõltumatud sertifikaadid, mis hindavad taastuvenergia kasutust 24/7 režiimis. Sellised süsteemid nagu „24/7 Carbon-Free Energy Compact” muutuvad populaarseks ettevõtete seas, kes soovivad kinnitada oma usaldusväärsust.
Lisaks omab üha suuremat rolli ESG-aruandlus (Environmental, Social, Governance), mis nõuab üksikasjalikke andmeid süsiniku jalajälje, energiatarbimise ja selle vähendamise meetmete kohta. Paljude investorite jaoks on see üks peamisi tegureid koostööotsuste tegemisel.
Tarbijate ja turu roll
Äri- ja eratarbijate surve kasvab. Pilveteenuse või hostingu pakkujat valides lähtuvad üha rohkem ettevõtteid jätkusuutlikkuse kriteeriumidest, oodates reaalseid samme, mitte ainult turundusloosungeid.
Turg reageerib nendele ootustele, edendades lahendusi, mis võimaldavad klientidel jälgida oma teenuste süsiniku jalajälge reaalajas. See omakorda sunnib teenusepakkujaid olema läbipaistvamad ja investeerima tõeliselt rohelisse energiasse.
Lõppkokkuvõttes sõltub „100% roheliste” andmekeskuste tulevik sellest, kas väited saavad tuge reaalsest infrastruktuuri-, tehnoloogia- ja regulatiivsete muudatuste elluviimisest, mis võimaldavad täielikult loobuda fossiilkütustest.
