Kasvavate kosmosekolonisatsiooni ambitsioonide valguses on üheks suurimaks väljakutseks astronautidele iseseisva toiduallika tagamine. Bioinsenerlus mängib võtmerolli jätkusuutlike toidusüsteemide loomisel, mis toimivad väljaspool Maad. 2025. aasta veebruari seisuga tehakse aktiivseid uuringuid taimede kasvatamise ja toidu tootmise kohta ekstreemsetes tingimustes, nagu Kuu ja Marsi pinnas.
2025. aastal keskenduvad NASA, ESA ja teised kosmoseagentuurid automatiseeritud biosüsteemide loomisele, mis võimaldavad kasvatada köögivilju ja kaunvilju kosmoseelamutes. Projektid nagu Veggie ja EDEN ISS annavad väärtuslikku teavet taimede reageerimise kohta mikrogravitatsioonile, piiratud valgusele ja muutuvale õhurõhule.
Kasvatus toimub suletud süsteemides kontrollitud atmosfääri, LED-valgustuse ja veeringlusega. Kuu- ja Marsi-tingimustes tuleb kasutada spetsiaalselt loodud substraate – tavaliselt sünteetilisi või kohapealsest regoliidist töödeldud – et taimed saaksid juurduda ja kasvada.
Paljulubavamateks liikideks on salat, rukola, kartul ja soja. Neil on lühike kasvutsükkel, kõrge toiteväärtus ning nad on hästi uuritud kosmilistes tingimustes. Võtmetähtsusega on ressursside kasutamise minimeerimine ja saagikuse maksimeerimine piiratud ruumis.
Loodusliku atmosfäärikaitse puudumine tähendab, et väljaspool Maad kasvatatavad taimed on kosmilise kiirguse suhtes haavatavad. 2024. ja 2025. aasta alguse uuringud näitavad, et liigne kiirgus võib mõjutada DNA struktuuri, põhjustades kasvu pidurdumist või mutatsioone.
Selle vältimiseks kasutatakse geneetiliselt muundatud taimi, mis on kiirguskindlad, ja paigaldatakse kilbid, mis neelavad kõrge energiaga osakesi. Bioinsenerlus võimaldab ka geenide sisestamist, mis suurendavad klorofülli ja DNA parandavate ensüümide tootmist.
Gravitatsiooni puudumine mõjutab samuti taimede ruumilist orientatsiooni – protsess, mida nimetatakse gravitropismiks. Marsi gravitatsiooni simuleerivate pöörlevate platvormide abil on võimalik taastada looduslikud kasvuprotsessid.
Lisaks klassikalisele taimekasvatusele pakub järjest rohkem huvi rakupõhine toidutootmine – näiteks tüvirakkudest kasvatatud liha. USA ja Jaapani laborid katsetavad „kosmose liha“ tootmist bioreaktorites ilma loomakasvatuseta.
Sellisel toidul on kõrge valgusisaldus ja seda saab toota minimaalse vee- ja energiakuluga. 2025. aasta alguses testitakse esimesi prototüüpe putukatest, vetikatest ja pärmidest saadud valkudest Kuu baaside simulatsioonides.
Rakutehnoloogia võimaldab toidu kujundamist vastavalt astronautide vajadustele – näiteks raua, kaltsiumi ja D-vitamiini rikastamist, mis kipuvad puuduma päikesevalguse ja madala gravitatsiooni tõttu.
Bioreaktorid mängivad võtmerolli rakupõhises toidutootmises. Nad suudavad töötada automaatselt, kasutades päikese- või tuumaenergiat, ja toota nii valke kui rasvu ning teisi toitaineid.
2025. aastal katsetab Aleph Farms koostöös ESA-ga uut tüüpi bioreaktoreid, mis suudavad toota lihaportsjoneid mõne päevaga. See vähendab oluliselt sõltuvust Maalt tarnitavast varustusest.
Lisaks toidule võivad bioreaktorid toota ka ravimeid, seedeensüüme ja isegi 3D-printimise materjale. Sellised süsteemid loovad aluse tulevastele autonoomsetele kosmosejaamadele.
Hoolimata edusammudest on veel mitmeid takistusi bioinsenerluse integreerimisel kosmosereisidesse. Nendeks on piiratud energiaallikad, täieliku steriilsuse vajadus ja raskused bioloogiliste materjalide transpordil.
2025. aasta veebruaris töötatakse välja nn bioregenereerivaid elutoetussüsteeme, mis ühendavad taimede fotosünteesi õhu- ja veefiltreerimissüsteemidega. Sellised lahendused võimaldavad ressursside maksimaalset taaskasutust.
Bioinsenerluse edasine areng vajab rahvusvahelist koostööd, erasektori panust ja uusi eetilisi regulatsioone geneetiliselt muundatud organismide kosmoses kasutamise osas.
Iseseisvad kosmosekolooniad on võimalikud vaid siis, kui need suudavad toota oma toitu. Bioinsenerluse abil suureneb võimalus, et juba 2030. aastatel toodetakse esimeses Kuu baasis kohapeal toitu.
Marsil, kus tingimused on veelgi ekstreemsemad, nõuab see arenenumaid kaitsesüsteeme ja automatiseerimist, kuid võimalikud stsenaariumid hõlmavad nii kasvuhoonekasvatust kui rakutoitu.
Kestlik kosmoseuuringute tulevik põhineb üha enam biotehnoloogilistel uuendustel – teadusel, mis ühendab geneetika, keemia ja tehnoloogia, andes inimkonnale võimaluse elada väljaspool Maad.